Toon teile rõõmusõnumeid Lasnamäelt, kus 17. novembril toimus juba kaheteistkümnes rahvusvaheline Muusikakoolide omaloomingupäev. Just „päev“ on õige sõna selle konkursi kirjeldamiseks, sest muusikat jätkus hommikust õhtuni. Lasnamäe Muusikakoolis toimunud üritus koosnes kolmest osast: osalejad said foto järgi improviseerida või kujundada heli videoklipile, kuid kõrgemaid emotsioone tõi just esimene osa, mis koosnes noorte heliloomingust. Entusiastlikke noori hindasid ja neist parimaid auhindasid Kristo Matson, Riine Pajusaar, Malle Maltis ja Matis Leima.

 

Olen ise korduvalt osalenud nimetatud konkursil, korra olnud ka žüriiliige, seega olen kursis noorema vanusegrupi ehk umbes 8- kuni 11-aastaste heliloojate võimetega. Sel aastal olid nad aga uskumatud. Näiteks kümneaastane Nikita Fatejev Tallinna Muusikakoolist, kes kirjutas oma esimese teose alles sellel kevadel, tuli konkursile ekspressiivse „Tantsuga“. Küllaltki pikka valsilikku teost iseloomustavad emotsionaalsus ja vähese muusikalise materjali oskuslik arendamine. Kusagil ei kohanud suvalisust, mida tuli ette vabaimprovisatsioonis, kus oluliseks piirajaks oli esitajate tehniline tase. Kuid Fatejev ei olnud noorema grupi särav täht, vaid osake ühtlaselt kõrgest tasemest. Seda tõestab asjaolu, et igal žüriiliikmel oli siin erinev võitjasoosik. Teiste seas paistis silma klaveripalas „Õudusfilm“ väga huvitavaid harmooniaid kasutanud lasnamäelane Ivan Telkov, kuid parimaks nimetati hoopis teine lasnamäelane, Marii Ellen Vainu ja tema emotsionaalne „Printsessi teema filmist „Kurb printsess““. Need nimed tasub meelde jätta, ehk kujundavad just nemad eesti muusika järgmist poolt sajandit. Vähemalt niipalju, kui ma erinevatelt osalejatelt küsisin, soovivad kõik kasvõi hobikorras ka tulevikus muusikat luua. Teine päeva nael oli vanema vanusegrupi laululooming. Eelkõige peitus nende väärtus tekstis. Üldistavalt võib öelda, et 12-18-aastaste elu on rõõmus ja nende ellusuhtumine positiivne. Näiteks tooks ühe rea Adena Antoni patriootilisest laulust „Kodumaale mõeldes“: „Üks on kindel, siin on tore, kodust lahkuma miks peaks?“ Kuid erandina paistis mulle kõige üllatavamalt silma 13-aastane Agatha Dooni Murro Võhmast ja tema „Nimeta“, mis algab sõnadega „ma olen tühi, just nagu taevas on vahel, ma olen uneta kõik pimedad ööd. Ma olen igavik, ma ei vajagi und, ja nii olen nimeta, nagu kivike teel.“ 13-aastaselt selline tekst – lihtsalt geniaalne. Koos Kristiina Kahuga Viljandi Muusikakoolist, kes kirjutas romantilise ja tundeküllase „Tähistaeva“, valiti Agatha vanema grupi parimaks laululoojaks. 

 

Voor, mida oli äärmiselt huvitav kuulata ja kus ilmselt oli huvitav ka osaleda, oli kahtlemata videoklippidele heli kujundamine. Samaaegselt ekraanil näidatavale 2-3-minuti pikkusele videole sobiva helitausta mängimine pole samas kindlasti lastele kõige lihtsam tegevus. Matis Leima ja Malle Maltise valitud lõikudest olid populaarseimad animatsioon „Pahad kotkapojad“ ja looduskaadritest koosnev „Virmalised“. Neist esimest helindas ka vooru parimaks tunnistatud kitarrikvartett Kuusalu Kunstide Koolist. Neli rõõmsameelset tüdrukut olid ühed parimad, kes üritasid edukalt imiteerida filmitegelaste tehtud helisid ega piirdunud üksnes meeleolu tekitamisega. Vooru head taset iseloomustab asjaolu, et kokku sai premeeritud koguni neli helirea loojat: lisaks nooremate peapreemia laureaatidest kitarristidele veel Raivo Kasepõld (Võhma MK), Andres Liiver ja peapreemia saanud Grete Labunski (mõlemad Lasnamäe MK). Väga huvitavasse kõlamaailma viis meid Polina Volk Tallinna muusikakoolist. 

Žüriiliikme Malle Maltise sõnul said lapsed sellise keerulise ülesandega üllatavalt hästi hakkama ning eriti rõhutas ta, et klippidele loodud muusikat oleks olnud huvitav kuulata ka täiesti iseseisvate teostena.

 

Konkursi peakorraldaja, klaveriõpetaja Tiina Vurma kurtis sel aastal vähese huvi üle konkursi vastu: osalevaid õppeasutusi oli vaid üheksa, nende seas üks Soomest. Kuid tähtsam on tase, mis oli sel korral selgelt kõrgem kui eelmistel aastatel. Seega, tulevikus on heliloojaid, kes kirjutavad, tulevikus on muusikat, mida kuulata. See oligi rõõmusõnum, mida tahtsin kultuurisõpradeni tuua. 

 

Pärtel Toompere, teoreetikuhakatis Otsa koolist